Kalla

Haapsalu 1996
Aastal 1999 olin Haapsalus välisepikojaga Valge Daami Päevadel. Rahvast oli sepaääsi ümber palju aga mul jäi silma üks naine, kes kaugemalt minu toimetamisi tükk aega jälginud oli. Siis tuli too naine minu juurde ja ütles tasa:"See on minu haud!" Ma ei osanud midagi öeldust arvata ja pärast vaikset hetke palusin selgitust. Tema viipas maas lebavale raudlillele ning vastas:"Olen alati teadnud, et mu hauaplatsile tuleb ainult muru, kuid see kallaõis oli sealt puudu." Mitu aastat pidi ootama too kallaõis õiget omanikku ja rohkem pole minu käe alt neid tulnud, sest liiga mõtlemapanev oli Haapsalu daami lugu.
Eelmine
Eluring Õpetaja haual
Järgmine
Leinateenistuse küünlajalad